Väikeste mõisavaldade ajajärk
Tänase Haljala valla maa-ala kattub väga suurel määral kunagise Haljala kihelkonna piiridega, loode- ja läänepoolne osa vallast – Võsu-Palmse piirkond – hõlmab ka Kadrina kihelkonna maid. Sajandeid püsiski kogu siinne elukorraldus kihelkondlikul alusel: kihelkonna südameks ja inimeste liitjaks oli kirik, mille kogudusse kuulus kogu kihelkonna rahvas, tuhanded inimesed kümnetest küladest, aadli omavalitsusena korraldas kihelkond haridus-, tervishoiu-, posti- ja kohtuküsimusi. Haljala kihelkonna 75 küla olid koondunud Haljala kihelkonnakiriku ümber, Kadrina kihelkonna rannaäärne lahustükk Viitnalt Võsuni, kuuludes Palmse mõisale, pidas oma kiriklikuks keskuseks Ilumäe kabelit.
Sel Haljala kihelkonna kaardil on näha kõik 18 kihelkonna mõisat, mille alusel 1816. aastal väikesed mõisavallad moodustati. Kadrina kihelkonna lahustükk Ilumäe kabeli ja Palmse mõisa ümber moodustas omaette Palmse valla.
Seevastu vald kui võimuinstitutsioon on võrreldes kihelkonnaga üpris lühikese ajalooga, ümmarguselt 200 aastat. Vallad loodi seoses pärisorjuse kaotamisega (Eestimaal 1816, Liivimaal 1819) ning esimesed aastakümned tähistaski vald ühe mõisa alal elavat talurahvast, mõndasada inimest, äärmiselt piiratud omavalitsusega. Seadus nimetas neid toonaseid väikevaldu vallakogukondadeks, siit pärinebki kogukonna mõiste ja tähendus meie keeles. Valla eesotsas oli vallatalitaja, kes allus mõisa järelevalvele, vallal puudus oma eelarve, paljud ülesanded olid mõisaga jagatud. Näiteks vallakoolide asutamine ja ülalpidamine oli tehtud ülesandeks kohalikule mõisale ja vallakogukonnale kahasse, sisuliselt sõltus aga mõisa heast tahtest. Edumeelne Palmse mõis asutas Palmse vallakooli juba 1823. aastal, järgmised koolid alustasid tegevust 1840. aastatel (Sagadi vallas 1840, Kavastus 1843, Vanamõisas 1846, Idaveres 1847).
Varangu vallakooli ja vallavalitsuse ühine hoone (Virumaa Muuseumid, RM F 105:194). Selles majas õpetati Varangu-kandi lapsi kuni uue koolimaja valmimiseni aastal 1930, samuti juhiti siit väikest Varangu valda kuni 1890. aastate vallareformini. Maja lammutati 1950. aastatel.
Nii tekkis Haljala kihelkonnas talurahva vabastamise järel 18 väikest mõisavalda, kuivõrd mõisaid oli kihelkonnas 18. Vallapiirid kattusid täpselt mõisapiiridega: olid Idavere vald, Kavastu vald, Annikvere vald, Sagadi vald, Selja vald ja nii edasi. Käsmu küla, mis oli sajandeid kuulunud omapärase lahustükina Aaspere mõisale, loeti sedamööda Aaspere valla hulka. Palmse mõisa maadel kujunes samal viisil Palmse vald, seega saame kõnelda 19-st väikevallast kui praeguse Haljala valla eelkäijast.
Oluliseks teetähiseks täieõigusliku kohaliku omavalitsuse kujunemisel on 1866. aasta Baltimaade vallaseadus, mille keiser Aleksander II kinnitas 3. märtsil ning mis jõustus sama aasta 1. oktoobril; seetõttu ongi omavalitsuspäeva Eestis peetud 1. oktoobril sünnidaatumiks ning pole juhus, et seesama kuupäev, 1. oktoober 1990 valiti päevaks, mil ennistada omavalitsuslik staatus taasvabaneva Eesti kahele esimesele omavalitsusele, Muhu vallale ja Kuressaare linnale.
Vallad said nüüd mõisnike järelevalvest täiesti sõltumatuks, said oma eelarve ja maksukogumise ning trahvimise õiguse, valitava volikogu (sõltuvalt rahvaarvust 8-24 liiget) ja vallavalitsuse eesotsas vallavanemaga – ning muidugi vastutuse kogu kohaliku elu korraldamise eest. Muuhulgas tuli igal vallal hoolitseda oma abivajajate eest, selleks tarbeks hakati valdadesse rajama vaestemaju, tänases mõistes hooldekodusid, mida rahastati vallaeelarvest.
Ka vallakoolid kui esimese astme talurahvakoolid läksid vallavalitsuste pidamisele. 1860. aastad tõid kaasa uute koolimajade ehitamise buumi, kusjuures tihti paiknesid kooli- ja vallamaja ühe katuse all – nii olid ülalpidamiskulud väiksemad, pealegi pidasid vallavalitsus ja -volikogu oma koosolekuid reeglina nädalavahetustel, mil koolilapsed olid kodus. Lisaks täitis koolimajas elav koolmeister haritud inimesena väga sageli vallakirjutaja, tänapäeva mõistes vallasekretäri ametit.
Aaspere vallamaja Võiperes (Virumaa Muuseumid, RM F 449:2). 1893. aastal valminud hoone hävis suvesõjas 1941.
Samas jäid tollased vallad siiski rangelt talurahva seisuslikeks omavalitsusteks: vallakogukonna liikmed olid kõik talupojaseisusest inimesed sõltumata omandist ja elujärjest, ka sulased ning vabadikud. Mõisamaadele vallavõim ei laienenud, mõisnikud ei kuulunud vallakodanike hulka, aadelkonnal püsisid omaenda sajanditevanused omavalitsusorganid. Kuid kõiges muus kehtis valla iseotsustamise õigus.
Aastail 1891-1893 viidi läbi esimene suur valdade ühendamine meie maal, mille käigus senisest tuhatkonnast mõisavallast jäi alles 365. Meie kodukoha 19 kõnealust väikevalda liideti neljaks suureks – Palmse, Aaspere Vihula ja Varangu ehk Maarja/Maria vallaks (Maria valla ametliku nime sai Varangu ümber koondatud ühendvald toonase keisrinna, Aleksander III abikaasa Maria Fjodorovna järgi). Palmse vallaga, mis varem oli hõlmanud vaid Palmse mõisavaldusi, liideti nüüd ka Sagadi vald, aga ka kogu Käsmu poolsaar; uus Palmse vald ulatus mööda randa Erust Vergini. Ühtlasi nõudsid maa-alalt ja rahvastikult märksa suuremad vallad ka uusi ja ajakohasemaid vallamaju, kusjuures nende ehitamisel peeti silmas kahte tingimust. Esiteks pidi vallamaja paiknema võimalikult valla geograafilises keskmes, mitte tingimata mõnes senises keskuses, arvestades ka teedevõrku; teiseks ei tohtinud vallamaja läheduses asuda kõrtsi. Kui vaatame toona, 1890. aastatel ehitatud vallamaju, siis seda näemegi – Vihula vallamaja (valmis 1895) paiknes üsna hõreda asustusega Paasi külas, Palmse vallamaja (1896) Koljaku mäe nõlval Võsu jõe kõrgel kaldal, Varangu vallamaja (1897) Varangu-Pehka tee ääres asustusest eemal ning vaid Aaspere vallamaja (1893) asukohaks sai valla rahvarohkeim küla Võipere. Täpselt samadesse asukohtadesse jäid kõik neli vallamaja ka Eesti Vabariigi päevil 1920-1930. aastatel.
Palmse vallamaja Koljakul, toonase nimega Võsu-Metsanurgal Võsu jõe kaldal (Virumaa Muuseumid, RM F 641:143). Hoone teenis Palmse valda 45 aastat (1896-1941), misjärel vallavalitsus koliti Võsu koolimajja.
Vihula vallamaja Paasi külas (Virumaa Muuseumid, RM F 473:46). 1895. aastal ehitatud kivihoone pääses 1941. aasta lahingutes põlengust ning tegutses vallamajana 1950. aastani, seejärel Vihula külanõukogu, velskripunkti, sidejaoskonna ja raamatukogu hoonena.
Haljala, Aaspere, Palmse, Vihula ja Varangu vald iseseisvas Eestis
Haljala valda sellise nimega, nagu näeme, XIX sajandil ei tekkinudki, kuivõrd ei eksisteerinud Haljala-nimelist mõisat. Tänase Haljala aleviku ala kuulus Idavere mõisa, seega ka Idavere valla, alates 1890. aastate reformist aga Varangu/Maria valla alla. Ehkki põline kihelkonnakeskus, oli Haljala halduslikus mõttes ääremaa. Alles tormilisel 1917. aastal loodi kokkuleppel naabervaldadega, kellelt alasid saadi, Haljala vald. Valla koosseisu arvati Haljala, Idavere, Maheda, Tatruse, Avido, Potsu, Vanamõisa, Lihulõpe, Veltsi, Kisuvere, Põdruse, Essu ja Katela külad. Haljala vallamaja paiknes esimesed aastad Idavere vallakooli (alates 1919. aastast Haljala algkooli) majas Maheda külas Veskijärve kaldal, seejärel aastail 1921-1923 endise Põdruse postijaama hoones, vallakeskusest hoopis eemal, misjärel koliti tühjaks jäänud, teemajana tuntud varasemasse Võle kõrtsihoonesse aleviku südames. Et 1928. aastal suleti Vanamõisa algkool, otsustati kasutuseta jäänud hoone palkidest lahti võtta, Haljalasse vedada ning nüüd juba vallamajana taas üles ehitada. Sellest Rakvere maantee äärsest majast pastoraadi vastas juhiti Haljala valla elu aastail 1928-1941.
1928. aastal Vanamõisa koolimajast ümber ehitatud Haljala vallamaja (foto Digarist) aleviku südames Rakvere maantee ääres langes samuti tuleroaks juulis 1941. Vallavalitsus kolis seejärel naabruses paiknenud köstrimajja.
Iseseisvas Eestis muutus omavalitsuskorralduses mõndagi. Oluline samm astuti juba 22. juunil 1917, mil vallad kuulutati mitteseisuslikeks omavalitsusteks. Valla jurisdiktsiooni alla läksid nüüd ka senised mõisa- ja kirikumaad, vallakodanikeks loeti kõik selle territooriumil elavad inimesed. Vastavalt 1917. aasta seadusandlusele tuli edaspidi valida vallanõukogud, mitte -volikogud, ning seesugune omalaadne „nõukogude võim“ kestis 1926. aastani, mil jõustunud uus seadus taastas volikogu nimetuse. Vallanõukogud valiti kolmeks aastaks ning erinevalt tänapäeval järgitavast võimude lahususe printsiibist juhtis suurte volitustega vallavanem ka nõukogu, hiljem volikogu tööd; alles 1993. aasta kohaliku omavalitsuse korralduse seadus lõi volikogu esimehe ameti ja taastas võimude lahususe kohalikul tasandil. Vallavanemale lisaks koosnes vallavalitsus kahest abivallavanemast, ametisse määrati nõutava kvalifikatsiooniga vallasekretärid seniste kirjutajate asemel.
Läbi 1920. aastate kestsid arutelud omavalitsuste tulubaasi üle. Tsaariajal olid valdadel olnud suhteliselt vabad käed vastavalt vajadusele makse tõsta ja kõikvõimalikke ajutisi koormisi määrata, nüüd püüdis riik seda isetegevust seadusandlikult reguleerida. 1920. aastast kehtestati isikumaks – tänapäeva mõistes kohalikule omavalitsusele laekuv üksikisiku tulumaks. Teiseks tähtsamaks tuluallikaks oli kinnisvaramaks, mis ei hõlmanud vaid maaomandit ruutmeetrites, vaid kogu kinnisvara; maksustamise aluseks oli viimase väärtus. Samuti anti omavalitsustele võimalus hakata jagama viina- ja piiritusemüügi lubasid, millest sai püsisissetulek. Näiteks 1922. aastal moodustasid suurima osa keskmise Eesti omavalitsuse tuludest isikumaksud, järgnesid kinnisvaramaks, piirituslubade maks ja ettevõtete tulumaks. Kuid oma osa andis ka veskite, viinavabrikute, aurumasinate ja -mootorite, sõiduhobuste ja tõldade, laatade ning jalgrataste maksustamine. Tuluallikad olid äärmiselt mitmekesised, sõltudes suurel määral paikkonna majanduslikust profiilist, ja kõik see kehtis ka meie kodukandi viie valla – Haljala, Aaspere, Palmse, Vihula ja Varangu – kohta.
Haljala, Aaspere, Palmse, Vihula ja Varangu vald 1920-1930. aastatel. Aaspere vald on huvitava kaheosalise kujuga, hõlmates ka Loobu-Läsna piirkonna kuni Valgejõeni.
Märgiline on omavalitsuste pädevuse plaanis 1925. aasta novembris Riigikogus vastu võetud ning 1. juulil 1926 jõusse astunud perekonnaseadus, mis tunnistas kehtivateks vaid valdade perekonnaseisuametnike juures registreeritud perekonnatoimingud: sünni, abielu ja surma. Teisisõnu, Eesti luteri kirik kaotas sajandeid kehtinud ainuõiguse nende toimingute läbiviimiseks, enam ei tulnud värsketel lapsevanematel, abiellujatel ega lähedase kaotanud omastel minna tingimata Haljala või Kadrina kirikusse, Ilumäe, Esku või Käsmu kabelisse. Muidugi ei kadunud selle seaduse jõustumisega laste ristimine, leeriskäimine, kiriklik laulatus ega matus tavadena, samuti pidasid koguduste kantseleid oma ristitud liikmete elukäigu üle endiselt arvet, kuid vallad said lisakohustuse. Nüüdsest pidi igas vallavalitsuses olema palgal perekonnaseisuametnik, kelleks üldjuhul määrati abivallavanem või vallasekretär. Ja ka näiteks alates 1935. aastast käivitunud perekonnanimede eestistamine viidi läbi kohapeal – nimemuutused registreeriti kohalikes vallavalitsustes.
1930. aastate II poolel hakati valmistama ette uut haldusreformi, mis nägi ette nõndanimetatud elujõuetute (alla 1000 elanikuga) valdade liitmise, samuti mitmeid rahvaarvust ja asustusmustrist lähtuvaid piiriõgvendusi ning paljude valdade ümbernimetamisi. Põhjalik vallareform viidi lõpule 1. aprilliks 1939, misjärel 365-st vallast säilis 248. Tänase Haljala valla maa-alal tähendas öeldu ennekõike Varangu valla likvideerimist ning selle külade jagamist enam-vähem võrdselt kolme ümberkaudse omavalitsuse vahel: Varangu, Pehka ja Aaviku liideti Haljala, Kandle ja Eisma Vihula ning Selja, Rutja, Karepa ja Toolse Kunda vallaga. Piirimuutusi oli teisigi: varem Vihula valda kuulunud Vergi ja Pihlaspea liideti Palmse vallaga, Loobu ja Läsna anti Aaspere vallalt üle Vohnja vallale.
Siitkandi vallad enne (mustades) ja pärast (punastes piirides) 1939. aasta vallareformi. Näha on Varangu valla jagamine, samuti Aaspere ja Palmse valla piirimuutused.
Nõukogude-aegne halduskorraldus
Kõikidel nendel ümberkorraldustel ei olnud enam kuigi suurt tähtsust, sest 1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon ei näinud ette mingisugust kohalikku omavalitsust. Vallad nende senistes piirides esialgu säilisid, kuid vallavalitsused kaotati – viimaste ülesanded läksid valdade täitevkomiteedele. Kogu sisuline võim nii valdades kui linnades koondus aga hoopis kohalike parteikomiteede kätte. 1941. aasta suvesõda ühelt poolt metsavendade, teisalt end valdades sisse seadnud punavõimu, miilitsa ja NKVD vahel sai saatuslikuks paljudele vallamajadele. Nii põlesid juulikuistes öölahingutes 1941 mõne nädala jooksul maani maha Haljala, Aaspere ja Palmse vallamaja, Vihula vallamaja Paasil päästis asjaolu, et tegu oli kivihoonega.
Sel 1955. aasta kaardil on näha tänase Haljala valla alade jagunemine Rakvere ja Loksa rajooni vahel. Kaardiservades paistavad ka Tapa ja Kiviõli rajoon.
Pärast sõja lõppu loodi 1945. aastal kõikides valdades omakorda esimese tasandi haldusüksused, külanõukogud, ühtekokku 637 üle Eesti. Keskeltläbi koosnes üks Eesti vald 1940. aastate II poolel kolmest kõlanõukogust; Haljala vald hõlmas Haljala, Põdruse ja Varangu, Vihula vald Vihula, Karula ja Annikvere, Palmse vald Võsu, Sagadi ja Võhma ning Aaspere vald Võipere ja Viitna külanõukogu. 1950. aasta nõukogulik haldusreform likvideeris nii maakonnad kui vallad, neid hakkasid asendama vastavalt rajoonid ja külanõukogud. Meie kodukant jagunes 1950. aastatel Rakvere ja Loksa rajooni vahel – endised Haljala ja Aaspere valla alad läksid Rakvere rajooni, Palmse ja Vihula valla alad Loksa rajooni koosseisu. Viimane püsis vaid seitse aastat, 1950-1957, ulatus piki rannikut Kaberneemelt kuni Eismani ning mööda Võsult Haljalasse suunduvat maanteed kuni Kavastuni.
Kõik need 1950-1960. aastate haldusmuudatused muutsid inimeste igapäevaelus vähe ega vääri seetõttu põhjalikku käsitlust. Inimestel tuli vaid selgeks õppida järjekordse haldusüksuse nimi ja täitevkomitee aadress. Külanõukogu kui Nõukogude-aegse haldusüksuse puhul tuleb rõhutada, et tegemist ei olnud kohaliku omavalitsusega tänapäevases mõttes. Kõik vähegi põhimõttelised küsimused otsustati parteiorganite, erineva tasandi parteikomiteede poolt. Majanduslik võim ja mõju, sedamööda ka otsustusõigus maakohtades oli kolhooside-sovhooside käes. Nõnda võiks külanõukogu võrrelda omamoodi paikkondliku passilauaga, mille ülesandeks jäi erinevate dokumentide vormistamine. Sedalaadi bürokraatlik funktsioon hõlmas näiteks sündide-surmade registreerimist, testamentide koostamist, elanike sisse- ja väljakirjutusi, põllumajandus- ja kindlustusmaksude kogumist, sõjaväekohuslaste üle arvestuse pidamist, laste koolikohustuste täitmise kontrollimist, kõikvõimalike tõendite väljastamist, samuti kodanike kaebuste vastuvõtmist. Koostööd tuli teha kõikide institutsioonide, nii Vene sõjaväe, miilitsa kui ümbruskonna majanditega – iseäranis viimastega, kelle käes oli rahakott.
Omavalitsuste taassünd ja liitumine Haljala vallaks
1970. aastateks olid erinevate liitmiste-lahutuste tulemusena praeguse Haljala valla territooriumil kujunenud kolm haldusüksust: Haljala külanõukogu, Vihula külanõukogu ja Võsu alev; viimane hõlmas ka Käsmu küla. Majanditest suunasid paikkonna elujärge Viru, Õitsengu ja Ilumäe kolhoos, rannakülades Kirovi kalurikolhoos. Seesugune olukord püsis muutumatuna kuni 1980. aastate lõpuni, mil laulva revolutsiooni ja taasvabanemise tuules hakati astuma samme kohaliku omavalitsuse taastamiseks Eestis. Põhjapanevad muutused said alguse 1989. aastal, mil Ülemnõukogu võttis järgemööda vastu otsuse haldusreformi läbiviimisest, kohalike nõukogude valimisseaduse ning kohaliku omavalitsuse aluste seaduse. Nende õigusaktide alusel viidi 6. detsembril 1989 läbi kohalike nõukogude valimised – esimesed vabad ja demokraatlikud, paljude kandidaatide, erakondade, valimisliitude, seltside ja muude kodanikuühendustega valimised Eestis enam kui poolsajandi järel. Rahvaesindajad valiti ka Haljala, Vihula ja Võsu nõukogudesse, mida vastavalt seadusele alates 1. jaanuarist 1990 volikogudeks nimetama hakati.
Vähehaaval tuli vastvalitud volikogudel hakata täitma rolli, mis seni oli aastakümnete vältel kuulunud suurelt jaolt kolhoosidele-sovhoosidele – sisuliste otsuste langetamise kõrval kogu sotsiaal-, kultuuri- ja haridussfääri igapäevane korraldamine. Majandid olid olnud need, kel olid kasutada ressursid, see asjaolu tingis nende mõjukuse ja sõnaõiguse, mitmekülgse ehitus- ja arendustegevuse ka valdkondades, mis ei olnud tingimata seotud põllumajandussaaduste tootmisega. Et aga omavalitsussüsteemi taastamine langes ajaliselt kokku kolhoosikorra kokkuvarisemisega, tuli neil viimastel, üleminekuaastate külanõukogudel võtta enda kanda koorem, millega seni harjutud polnud. Ja käsikäes sellega valmistuda vallastaatuse omandamiseks. Vallaõiguse saamiseks tuli igal senisel külanõukogul eesotsas esimehe ja volikoguga koostada taastatava (või loodava) valla arengukava ja põhimäärus ning saata need Tallinna hindamiseks ja heakskiitmiseks. Seejärel algas kogu külanõukogu/valla territooriumil paikneva vara, sealhulgas koolide, lasteaedade ja rahvamajade üle võtmine; viimased olid sotsiaalsfääri objektidena, ehkki suuresti majandite rahastamisel, kuulunud varem rajoonide, nüüdsete maakondade bilanssi. Vallad said oma iseseisva eelarve, kuhu 1990. aastate algul laekus 35 % ettevõtte tulumaksust ja kuni 1994. aastani kogu üksikisiku tulumaks; viimane laekus seejuures inimese töökoha, mitte elukoha põhiselt.
Vihula külanõukogust sai täieõiguslik vald 12. detsembril 1991, Haljala vald taastati 30. aprillil 1992, Võsu alevile omistati omavalitsuslik staatus (esialgu veel alevina ja jätkuvalt koos Käsmuga) 30. juulil 1992. Esimese Vihula vallavanemana jätkas tööd kauaaegne külanõukogu esinaine Hilma Männik, Haljala vallas võttis sama rolli üle Hille Hansaar, Võsu alevivanemaks valiti Tõnu Valdma. Nagu eespool märgitud, juhtisid kõik vallavanemad noil aastail lisaks vallavalitsustele ka volikogude tööd.
2. juunil 1993 võttis Riigikogu vastu kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS), mis vahetas välja ajale jalgu jäänud 1989. aasta õigusaktid ning rajas Eesti omavalitsussüsteemile tänaseni püsiva vundamendi. Vallavanema ametikoht lahutati nüüd volikogu esimehe omast, volikogude ametiaega piirati kolme aastaga senise viie asemel. 17. oktoobril 1993 toimusid esimesed kohalike omavalitsuste valimised taasiseseisvunud Eestis. Nii ka tänase Haljala valla moodustanud omavalitsustes – Haljala, Vihula ja Võsu vallas (Võsu oli alevist vallaks saanud samal suvel, 25. augustil 1993). Haljala vallavanemaks valiti Jüri Sikkut, Vihula vallavanemana jätkas Hilma Männik ja Võsu vallavanemana Tõnu Valdma. Volikogusid asusid juhtima vastavalt Rein Veiert, Einar Ohov ja Tiiu Kibe.
Võsu valla eluiga jäi lühikeseks, 1999. aasta sügisel ühineti pärast raskeid läbirääkimisi Vihula vallaga. Võsust sai nüüd Vihula valla keskus, vallavalitsus seadis end sisse rannaklubis, mis alates 1994. aastast oli olnud Võsu vallavalitsuse asupaik. Haljala vallamajana töötas alates 1993. aastast vanale pastoraadihoonele kolhoosi viimastel aastatel juurde ehitatud tiib, siit juhiti Haljala valda ligi veerand sajandit.
Järjekordse üleriigilise haldusreformi kavad 2010. aastatel, mis seadsid jätkusuutliku valla elanike arvu alampiiriks 5000, ei saanud jätta puutumata ei Haljala ega Vihula valda: Haljala vallas elas 2016. aastal ümmarguselt 2400, Vihula vallas alla 1900 inimese.
Kaalumisel oli mitmeid liitumisvariante: Haljala, Vihula ja Kadrina kolmikvald, Haljala ja Vihula liitumine Rakvere ning Sõmeru vallaga, aga ka Vihula ühinemine Kuusalu valla ja Loksa linnaga Harjumaal. Rahvaküsitlus Haljala ja Vihula elanike seas andis selge eelistuse just nende kahe omavahelisele liitumisele, jättes kõrvale muud võimalused. See kinnitatigi mõlema vallavolikogu poolt ühinemislepinguga detsembris 2016. Ühinemine tuli seejuures läbi viia võimalikult pariteetsetel alustel, nii pidi lepingu kohaselt ühendvalla nimeks saama mitte Haljala ega Vihula, vaid Lahemaa vald. Sellega ei nõustunud aga Vabariigi Valitsus, kes eelistas võimalusel ajaloolisi kihelkonnanimesid; ka juhiti tähelepanu asjaolule, et Lahemaa rahvuspark hõlmab vaid 40 % uue valla territooriumist, ülejäänu paikneb põhiosas hoopis Kuusalu vallas. Nende argumentide toel pandi liitvallale nimeks Haljala vald. Sümboolikana võeti käibele senise Haljala valla lipp ja vapp, kuid vallakeskus pidi hakkama paiknema Võsul.
Lahemaa rahvuspargi jagunemine Kuusalu, Vihula ja (väikese tükina) Kadrina valla vahel. Lahemaa valda selle erinevates variantides siiski ei sündinud.
Endiste valdade vapid. Vasakul Vihula valla vapp ja paremal Haljala valla vapp, mida otsustati kasutada ka ühinenud Haljala valla sümbolina.
15. oktoobril 2017 toimusid esimesed valimised uue Haljala ühendvalla 17-liikmelisse volikokku. Vallavanemaks sai senist Haljala valda juhtinud Leo Aadel, volikogu asus juhtima Vello Väinsalu. Algas kahe küllaltki erinäolise omavalitsuse aastatepikkune ja konarlik ühtesulamisprotsess, millele aitas kaasa ühine ajaloopärand: tegu oli suurelt jaolt kunagise Haljala kihelkonna alade taasliitumisega (see ei puudutanud, tõsi, Võsu-Palmse piirkonda). Samuti hõlbustasid kokkusulamist mõlema piirkonna elanike viimastel aastakümnetel kujunenud argisidemed Viru ühismajandi, Haljala kooli teeninduspiirkonna ning kasvõi igapäevaselt kasutatava teedevõrgu näol. 2022. aastal otsustas vallavolikogu tuua vallavalitsuse asukoha Võsult Haljalasse, ent senine vallamaja müüdi peagi erakätesse ja tänane Haljala vallavalitsus jagab ruume 1985. aastal valminud Haljala rahvamajaga. Mida toob kahe sajandi pikkuse kujunemislooga Haljala vallale tulevik, näitavad juba järgmised aastad ja aastakümned.
- Teksti autor Egon Mets. Haljala vallavalitsus tänab teda ülevaate koostamise eest.
Viimati uuendatud 23.09.2025
